Uudised ja teated

« Tagasi

Vägivalda ei õigusta miski

Lähisuhtevägivald on meie ühiskonnas üks enim muret tekitavaid probleeme, mis on paraku ka keeruline, raskesti tabatav ja -määratletav. Lähisuhtevägivald toimub ju privaatsfääris, lähedaste inimeste vahel ja on üldjuhul avalikkuse eest varjatud.

Kui tänaval valvab turvalisust politsei ja kaaskodanikud, siis kodude suletud uste taga võivad toimuda lubamatud teod, mis kahjustavad kõiki pereliikmeid. Väline sekkumine sellistel juhtudel on keeruline just pere ja kodu privaatsuse kaitsest lähtuvalt.

Mittesekkumist lähisuhtevägivalda toetavad ühiskonnas levinud müüdid, nagu näiteks uskumus, et ohver oma käitumisega on ise vägivallatsemise põhjustanud või et peresiseseid lahkhelisid peavad lahendama pereliikmed omavahel.  Kuid peresisene vägivald on kogu ühiskonna probleem, mis ei tohi jääda lähedaste ringi sisemiseks asjaks. Abi küsimine ja saamine peab olema võimalik juba siis, kui tajutakse vägivaldse käitumise ohtu.

Kahjuks on inimeste teadlikkus ja taluvus sellel teemal jätkuvalt väga erinev. Lähisuhtevägivald on oluliselt laiem kui paarisuhtes naiste ja meeste vaheline probleem. Enamasti on konfliktis kannatajaid rohkem, kui vägivalla kaks vahetut osalist. Sellega võivad seotud olla lapsed ja vanemad, praegused ja endised abikaasad või elukaaslased, vanavanemad, õed ja vennad jne. Sageli sünnivad peresisesed vägivallaaktid laste juuresolekul, mis vajutavad ränga pitseri laste psüühikale ja maailmapildile.

Lähisuhtevägivald sisaldab kõiki füüsilise, seksuaalse, psühholoogilise või majandusliku vägivalla vorme. Füüsilise vägivalla juurde käib alati ka vaimne vägivald ja väga tihti ka seksuaalne. Vaimset vägivalda esineb seevastu ka ilma füüsiliseta, kuid vaimne vägivald võib mõnikord olla veelgi rängem.

Euroopa Liidu põhiõiguste Agentuuri soopõhisest naiste vägivallavastasest 2014a. läbiviidud uuringust teemal „Naiste vastu suunatud vägivald: kogu Euroopa Liitu hõlmav uuring" tulenevalt on Eesti naistest 20% on sattunud elu jooksul partneri füüsilise ja seksuaalse vägivalla ohvriks, mis on sarnane EL riikidega keskmise näitajaga (22%). Eesti naised on EL keskmisest veidi rohkem kokku puutunud partneri psüühilise vägivalla ja lapsepõlves kogetud füüsilise, seksuaalse ja vaimse vägivallaga.

Alandamine, manipuleerimine, ähvardamine -  „Tapan ennast ära, tapan sinu ära, tapan lapsed ära!" - on tüüpilised karmimad vaimse vägivalla võtted. See on süstemaatiline kaaslase, lapse või vanema allutamine enda tahtele vägivalda kasutades või vägivallaga ähvardades. Ka telefonikõnedes, SMS-ses, e-kirjades ja sotsiaalvõrgustikes toimuv alandamine ja halvustamine või muu isiku privaatsuse rikkumine on käsitlev vägivaldse käitumisena.

Majandusliku vägivalla korral, kui vägivallatsejal on kõrgem sotsiaalne positsioon ja hea sissetulek, on lahkumise tagajärjed ohvri jaoks suured. Ta võib kaotada oma sotsiaalse võrgustiku, majandusliku turvalisuse ning võimaluse laste eest hoolitseda sellisel tasemel, nagu nad on hoolitsetud siiani.

Ükski vägivallavorm pole aktsepteeritav. Kuriteost teatamata jätmine tekitab vägivallatsejais aga karistamatuse tunde, nad leiavad enda tegudele õigustust ning ühel hetkel muutub see nende jaoks normiks. Vägivaldsed konfliktid  muutuvad aja jooksul  üha raskemaks. Halvimatel juhtudel võtab kestev lähisuhtevägivald üha raskemaid vorme ning võib mingil hetkel välja jõuda raske tervisekahjustuse või koguni surmani.

Ohvrit juhivad kolm peamist hirmu: et ta on üksi, et teda ei usuta ja et teda ei mõisteta. Sageli tunneb ohver end rünnakus süüdi olevat ja seetõttu on tal raske sellest rääkida. Need hirmud ei lase uskuda, et laastavast suhtest on võimalik vabaneda, et elu ja paarisuhe võiksid olla teistsugused, et üksi saaks tegelikult hakkama, olgugi, et see võib olla raske.

Vägivallaprotsess ainult süveneb aasta-aastalt ja see ei lõpe enne, kui vägivallatseja võtab oma tegude eest vastutuse ja lõpetab selle tekke põhjuse otsimise ohvris. Vägivaldsus ning võimu- ja kontrollitahe on sõltuvused, millest pääsemiseks tuleb vägivallatsejal palju vaeva näha. Parim viis vägivallatseja aitamiseks on panna ta vastutama oma tegude eest seaduse ja ühiskonna ees ja keelduda vägivallale alistumast. Kannatamine pole aga lahendus!

Kui vägivallatseja ei võta vastutust ja ei püüa muuta oma käitumist, jääb olukorra lahendus ohvri vastutusele. Eraldumine vägivallast on aga väga tähtis, eriti laste jaoks.

Politseile on lähisuhtevägivallale reageerimise aluseks üldjuhul teade kannatanult, pereliikmelt või mõnelt muult tunnistajalt. 2012.a. suurenes ligi poole võrra lähisuhtevägivalla suhtes alustatud kriminaalmenetluste hulk. Kasvu peapõhjus on alates sellest aastast kehtiv põhimõte, millest on lähtunud politsei ja prokuratuur: kriminaalmenetlus algatatakse kõigi juhtumite korral, et leida parimad võimalused konflikti positiivselt mõjutada ning kordumist ära hoida.

Justiitsministeeriumi koostatava Eestis kuritegevuse baromeetri andmetel 2013. aastal registreeriti 2752 perevägivallakuritegu, 23% rohkem kui 2012. aastal, mis moodustas vägivallakuritegudest 35%. Kui raskemate vägivallakuritegude – tapmised ja mõrvad – arv on viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud, siis kasvanud on perevägivallaga seotud tapmiste-mõrvade osakaal (2013. aastal 31%). Murettekitav on, et 2013. aastal oli 13% juhtumitel (kaas)ohvriks alaealine, 9% juhtumitel nägi alaealine vägivalda pealt.

Vastavalt Politsei-ja Piirivalveameti analüüsi- ja andmelaoinfosüsteemi (ALIS) andmetele Maardu linnas 2013.a registreeriti 267 lähisuhtevägivalla juhtumit, mis on 31,5% rohkem kui 2012.aastal. Kuriteoteateid on registreeritud 104, mis on 11, 8% rohkem kui 2012.aastal. Seisuga 11.06.2014.a. on selle aasta 5 kuuga registreeritud juba 140 lähisuhtevägivalla juhtumit ja 37 kuriteoteateid.

Politsei tähelepanu pööramine igale juhtumile ja laiemalt lähisuhtevägivallast teavitamine annab võimaluse varakult sekkuda ja ära hoida selle järg-järgulist süvenemist, kordumist ja surmasid. Seega on politseil oluline roll lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamisel ja vägivalla ohvrite kaitsmisel. Politsei lõpetab vägivalla, küsitleb osapooli, vaatab üle sündmuskoha, kuriteo tunnuste olemasolul alustab menetlust (olenemata ohvri soovist), vajadusel eemaldab vägivallatseja, jagab ohvrile infot edasise abi osas, edastab ohvri kirjalikul nõusolekul info ohvriabitöötajale ja vajadusel teavitab kohalikku omavalitsust.

Palju on inimesi, kes avalikustavad lähisuhtevalla alles siis, kui see on kestnud pikka aega. Kuid kui oled langenud lähisuhtevägivalla ohvriks ja soovid leida oma olukorrast väljapääsu, siis pöördu võimalikult kiiresti abi saamiseks kas politsei, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, lastekaitse töötaja, ohvriabitöötaja poole või varjupaika, sest kannatada ei ole mõtet.

Vägivalda ei õigusta miski!

Olulised kontaktid:

110 - Politsei
1492 - üleriigiline tugitelefon füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele.
526 4697 - Tallinna Naiste Kriisikodu 24h
www.naisteabi.ee, tallinn@naisteabi.ee
Kriisikodu on loodud lähisuhtevägivalda kogenud naistele lühiajaliseks turvaliseks peatuspaigaks, kui koju jäämine on vägivalla, ähvarduste või hirmu tõttu ohtlik. Samuti kriisikodu töötajad pakuvad psühholoogilist, juriidilist ja sotsiaalnõustamist, suhtlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning teiste ohvrile vajalikke teenuseid osutavate asutustega.
600 6204 - Maardu Ohvriabikeskus (peaspetsialist Anne Jegorova, Karjääri 11, Maardu)
www.ensib.ee

Ohvriabi on tasuta avalik sotsiaalteenus. Ohvriabitöötajad pakuvad emotsionaalset tuge ja jagavad informatsiooni abi saamise võimaluste kohta. Spetsialistid juhendavad ja abistavad suhtlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning teiste ohvrile vajalikke teenuseid osutavate asutustega.

Samuti on süüteoohvritel (toimepandud vägivallakuriteo ohvritel) ning nende pereliikmetel õigus saada tasuta riiklikud hüvitised ja  psühholoogilise abi kulutused.
 

Oksana Sviridenko
Maardu konstaablijaoskond
piirkonnapolitseinik
Ida-Harju politseijaoskond
Põhja Prefektuur
612 4667 oksana.sviridenko@politsei.ee